TUULEMAA
Tuulte tühjal tagamaal
otsin iseend
igaühel oma saar
oma kaksikvend
Püüan merest läinud öid
vaikset üksildust
kõrbetuul mu kannul käib
kandes hukatust
--------------------------
TULEK
Tulen siis, kui maa on kastepärleis,
tulen mööda pikka halli teed.
Tulen keset sügiskuude värve,
kaelas pihlamarjust kirev kee.
Tulen siis, kui kured nutvad taevas,
siis, kui läbipaistvad on kõik veed.
Tulen siis, kui lahkuvad kõik laevad,
tulen, all mu jalge laulab tee.
--------------------------
MURETU
Millestki teadsin,
et lõpule taas järgneb algus.
Endasse sulgusin,
leida ei suutnud end sealt.
Kord oli pime,
nüüd silmi lööb helendav valgus,
selleks, et õppida neist
on ju olemas vead.
Siis, kui mind löödi,
teist põske ei keeranud ette,
tagasilöömiseks
väike ma olin vist veel.
Naersin
ja minema jooksin,
sest võilillenutte
tuhandeid õitses
mu kõrval
ja taga
ja eel...
-----------------------
Püüdsin olla siiras.
Mulle öeldi, et ma sõnu peaksin valima.
Naeratasin.
Mõeldi, et ma naeran.
Lausuti, et liiga edev ma.
Olin vait,
sest sõnadest jäi puudu.
Leiti,
et ma olen salalik.
Naeratada
enam ma ei suutnud-
Nüüd mu ülbus
olla avalik.
Siis ma mõistsin . . .
-----------------------
MERI
Varjuna su kaldail liigun
igal õhtul
saatjaks pimedus
rahutu
ja kummaliselt uus
oled alati
näoga vastu kive liibun
maailm nii
tundub lähedasem
aastast aastasse
su mõrkjat hõngu
olen eelistanud
lilledele
igal õhtul üle mere
kutsub päike mind
igal ööl
mu silmadesse randub
olematu
kiirgav
tulilind
----------------------
Su sõnadel on nukker alatoon
ja silmad naerdeski on kurvad
end sinu lähedusest purju joon
su õrn ning meelas huultejoon
mind hulluseni hurmab
mind otse hulluseni hurmab
su käte puudutus
nii meeletu nii hell
et tööle hakkab meelte häirekell
ehk suurem lähedus
me hapra suhte surmab
nii ma ei teagi
mis teeb rohkem haiget
kuid loobumise mürk
mu meeltes keeb
nean oma otsust
valusat kuid õiget
ja vere kustumatut tuiget
mis alati
sind
igatsema
jääb...
----------------------
SÜGISÕHTU
Nii vaikselt-vaikselt hiilib sügisõhtu,
mu jalge ette roomab mõrkjas laintevaht.
Vaid üksik veniv-kurb sireen kui karje täidab õhku
ja helgiheitja kiirtes kumab laht.
On lahes seisvad laevad süüdan`d tuled-
täiskuudena need peegelduvad vees.
Mu seljataga üksik latern põleb
nii tühjal munakivist laotud kõnniteel.
Kui üksik saar mustpehmes taevas kuusirp ripub
ja mere hällilaulu kuulatavat näib.
Mu näole soolaseid ja külmi piisku satub,
tuul tühjal rannal kuuldamatult käib.
---------------------------
ELU ÕPPETUNNID
müüdav on lembus ja valu
osta saab tõde ja valet
hukkujat haarava elu
teedel on punased tuled
kiirusemõõtjad ei tööta
tüdrukud tänavanurgal
teeristil pole teeviita
kõik omamoodi on vargad
tule mu tüdruk, ma tean ju
pole sa siiras, ei süütu
täna vaid oled sa minu,
tänavatüdrukuks hüütu
tule, ma õpetan sulle
hingede müüdavust muidu,
raha eest muud pakud mulle,
hallid ja tuimad on koidud
sinule pole see valus
kui minu sõnad on vale
hukkujat haarava elu
teedel on punased tuled...
---------------------------------
HINGESOOJUS
Vaata mind, kui tulen
sügisõhtul süngel,
silmis soojad tuled,
sõrmed külmast kanged.
Kuula vaikset astet,
olen paljajalu-
tulen ikka, sest et
midagi ei palu.
Olen omaette,
kedagi ei sega,
anna minu kätte
oma jahtun`d süda.
Kui sa taaskord suudad
endas rõõmu kanda,
kui ei lähe mööda
sealt, kuhu võid anda,
siis ma lähen jälle
vastu pilvist õhtut-
meelde tulen sulle,
kui su süda jahtub.
Ega sa ei teagi,
kes ma, kust´ ma tulen,
näha mind ei saagi,
hingesoojus olen...
----------------------------
KAJALAUL
Tuulekaja tuulenaeru kordas-
tuulekajakas
Tuulemaja kõrgel kaldaserval-
tuulemajakas
Mis ma leidsin vee ja liiva joonelt-
päiksekillud
Mida nägin kohisevas laanes-
õiteküllust
Hüüdsin vastu helisevat taevast-
laululaja
Mere kohal suvetuuli naerab-
vastab kaja...
............................................
HOMMIK
Mu valu hääbus luidetel kesk liiva,
tuul nuttis vastu öödesinist laotust
ja tunded laokile jäid, pisut kiiva,
vist varjamaks mu valusaimat kaotust.
Su viimne embus jahedaks mind jättis,
su jälgi öine taevas suudles vaid,
kuu sinu viimse naeratuse võttis
ja...
mulle ärkamise meelde tõi.
Veel ikka plaadiketas tühjalt keerleb,
aeg oleks tõusta ja siit lahkuda,
me oleme ju lõpuks küllalt suured,
et hommikule näkku vaadata.
------------------------
VÕLG
Rada lõpeb sinna
kus kord algas
Mustad linnud
ennustavad halba
Varing mägedes
on matnud külad
Surm on kustutanud
vanad võlad
Üle silla
astuda ei julge
Nagunii su hinge
teed ei kulge
Kes küll sooviks
olla rajaleidja
elutulukese alleshoidja
Nii sa jäädki
ringiratast käima
võimetu end varingutest hoidma
Mustad linnud
parvena su kohal
Võlga tagasi
vaid elu tahab
------------------------
MÄLESTUS
Valusalt kilde päikesest
pildusid avarad aknad,
ammugi ununud koolikell
südames helama hakkas.
Kellegi sammud ruttavad
kõndisid klassides ringi.
Uksed kõik kuidagi tuttavad,
millestki tuttavad pingid.
Üksiku kraabitud nime
loksuval lauaklapil
leidsin
ja kuivanud sule
kriidise tahvlilapi.
Siis tuli tahtmine nutta
vaikselt ja kibedalt.
Klassides keegi ruttas,
koolikell kiljatas...
--------------------------------------
LEIUD
Ma olen leidnud endast palju soojust
ja seda siia-sinna jaotanud
ning võitudele eelistanud siirust
kuid asjatult ei ole kaotanud
Ka mina nutan kurbusest või vihast
on seda vabam varjudest mu naer
küll palju teid on jäänud seljataha
viib mööda uusi radu edasi mind aeg
Kui silme ees on kinni löödud uksi
siis süda pole lukku läinud veel
kui tühjad sõnad jäänud mulle üksi
siis uusi naeratusi otsin oma teel
see ongi elu...
..................................................
LOOTUS
Kadunud tahte riismed
kahvatuv tulilill
kätel ja näol vihmapiisad
kumedalt tunde loeb kell
Hääbuda valutult vaikselt
nii nagu lootus kord kaob
suudelda hõõguvat päikest
tulla siis algavas aos
Vabaks vaid naerda ennast
alata uuesti kord
rusudeks langenud linnast
taktitult kõlav akord
Kusagilt mägedest leida
kotkas
kes vaba on veel
Üksi ma tahaksin käia
kollaste lillede teed...
--------------------------
JÄLG
Jäljed unustuseliival reas
Selle maailma silmapete
Suured võidu ja väikesed vead
Inimlikkuse algseim läte
Iga raskus on selleks, et võita
Iga katsumus püsivust toob
Seda, mida on külvanud, lõikab
igaüks, elu seadusi loob
See, kes minevikuta elas,
Liivalt olevikku ei loe,
See, kes tühjalt, eesmärgita elas,
Selle jälg kõrbeliiva ei jää...
On ju kadedus kurja juureks
On ju armastus kauneim leid
See, mis muudab meid hiigelsuureks
Või mis pihuks ja põrmuks teeb meid
---
Tule, inimlaps rumal ja pime
Tule kaasa ja targaks sa saad
Elu suure ja eheda
ime läbi
jälle kord
nägijaks saad
Ja kui valgus sind pimedaks lööbki
Käsikaudu siis leidma pead tee
Sind ju leidma ja otsima seati
kuigi saatan vaid ulatab käe
Kui sa tuled, siis jäljed sust jäävad
Kui ei tule, siis tühjuseks saad
Sinu jälgi siit teised kord loevad
Loevad päikese liivasel maal
---
Ning need varjud,
Mis saatnud sind teedel
Saavad sinuks, sest sina nad lõid
Nemad on sinu loomingu peegel
Sinu mõtetelt elu nad said
................................................
TÜTRELE
Tütreke, südamevalu on mul
nii nagu minekuvalu on sul.
Tunnen, et lähed mu elust ja tean,
lahti su käest et laskma ma pean.
Küllap su elus on päevi nii häid,
süda et päikesevalgust on täis.
Mõni päev siiski ka pisaraid toob,
mõni öö pisaraist purju end joob.
Sind välguna taevast võib tabada arm,
nii õnne kui õnnetust tuua võib sarm.
Kõike, mis ihaldad, ikka ei saa,
mõnegi asjani pikaks jääb maa.
Midagi leiad, mis otsinud pole,
hullusti haiget teeb armsama vale.
Suuremast suurem on kinkida elu,
ehkki see kogemus teeb sulle valu.
Kaitsku, mu laps, sind kõik taevased väed,
loodan, et kõik elus hästi sul läeb!
Tean üsna hästi, sa mõistad mind kord:
siis, kui on emana sinu käes kord...
---------------------
TALVELE MÕELDES
Lumehelveste lõputu valss
keset talveöö valget vaikust
meeled hellaks ja ärevaks teeb
nagu millegi viimane šanss,
mis sind puutub
ja siiski
haihtub
Jõuluime - ta sünnib taas
läheb hinge,
kirglikult lummab,
kohev lumi su õlul
ja maas-
seisad särasilmi ning tummalt
Tõsta pilk,
see on püha öö,
sinu süda on vaba ja hing,
hetkeks unusta mured ja tööd
täis saab jälle üks aastaring...
----------------------
Uduste hommikute,
tähiste ööde,
kuumade päevade nimel
tasub elada.
Laste kilgete,
ilusate lillede
ja nende kinkijate nimel
tasub elada.
Hingeliste hetkede,
kire ja eneseteostuse
elu enese nimel
tasub alati elada...
.................................
HINGEDEAEG
Vaikne ja rahulik hingedeaeg
mõtteid ja meeli uuesti laeb.
Aeg võta maha-
su tunnetemaa
praegu just tahab
teada ja leida,
kus on tasakaal.
Sel pimedal ajal
on kadunud piirid.
Küünal nüüd süüta
ja siis ääri-veeri
omade keskel, kes praegu su ümber
nendega suhtle, kes läinud on juba.
Hämar ja soe on su südametuba.
Kalliks pea neid,
kes sul elu on andnud,
kellega hingelist sidetki tundnud.
Jõudu see annab edasi minna
Ning oma tarkus
ja elus mis leidnud
neile, kes tulevad, edasi anna.
------------------------
INGLI TULEK
Astub ingel paljajalu
kuldsed juuksed tuules
Astub ingel paljajalu
läbi salu üle välu
Keset laia lumesadu
tajud vaikset hingust
Kui ta tulnud on su koju
tunned pingelangust
Astub ingel paljajalu
samme küll ei kuule
Aga kaob maailmavalu
seitsme tuule poole...
-----------------------------
SUVELE MÕELDES
Südasuvi.
Helendava taeva all
käib pääsukeste lennutrall.
Vaata seda,
mõtteis kaasa lenda,
hea on hinges rõõmu tunda.
Sume õhtu.
Päike vaikselt loojub,
kogu loodus õhkab soojust.
On suveöö.
Kui und ei tule silma,
siis oma kallim haara hõlma...
...ning naudi elu
kuni hommikuni.
Kui tuleb sügis, jõuab sinuni ka uni...
------------------------------------------
SÕNADE VÄRVIDE MAAILM
Kui käes on sügis, vihmane ja kõle
ning linnud lahkuvad.
Head-aega laul käib taeva all.
Ei suuda olla kurb, kas see on vale,
kui hinge mahtuma
peaks soojem värv kui hall.
Et aru saada kevad-suve mõnust,
et talve püha hardust mõista nautida-
võiks mõelda muust kui ainult päiksemall.
On vaheldus ju see, mis põnevaks
teeb elu.
Kui lased ligi armastuse,
võidad iga valu.
On elus palju muud, kui tants ja trall.
Seepärast hoidkem oma lähedasi armsaid
ja hooligem siin ilmas paljust muust,
seepärast sõnu valigem ja ausaid
ning siiraid ainult laskem välja suust.
ENNUSTUS
Kui hinge mulle uskumatus jääbki,
siis ära seda enda süüks vaid pea.
Kord ammu mustlasnaine mulle rääkis,
et saatus kõik mu käigud ära neab.
Seepärast parem ära kanna viha,
kõik olnud rohkem on mu enda süü-
et ma ei usu tundeid, ehkki tahan
ja hüüdjaks hääleks kõrbes on mu hüüd.
Ma haletsusest püüan üle olla,
see ainult õnnestub mul vaevata,
ei suuda leida hinge tõelist, hella
ja keegi tõeliselt ei naerata.
Las otsin unustust kesk tuult ja tormi,
las jääda mulle minu meri vaid-
las tõrkumatult oma saatust järgin
ja lõpuni ma usun mustlasnaist.
--------------------------------
MUUSIKA PUUDUTUS
Muusika on nagu ehe,
Ühel ajal kõrk ja lahe,
Peibutab ja tõrgub.
Tuksleb kirglikult, kuid vaevu
Suudab taltsutada raevu,
Pisaraidki nõrgub...
Ometi on elujõudu
Jätkata
Ja lauldes minna,
Ennast otsides ja leides
Vahepeal küll siia-sinna,
Lõpuks tänu muusikale
Jõuda tõotatud maale...
-----------------------------
PROOSIT
On suured loojad,
eales kes ei lahku
ja nende loodu väärtus
iialgi ei lahtu.
See aja möödudes
vaid paraneb ja kerkib,
nii nagu kaua seinud vein
veel hõrgumini mekib.
Kõik põlved järeltulevad
eeskuju suurt siit saavad
ning sellel` tuginedes
oma kunsti loovad,
mis omakorda
surematust otsib
ja elu möödumist
ning ajalugu trotsib.
Seepärast: Proosit! loojatele,
meil` õnnejoobumuse toojatele!
--------------------------------------------
PÜHENDUS MERELE
Veelindude huige
kutsub mind randa,
et saatuse paine
oleks hõlpsam ja kergem
kasvõi veidike kanda.
Varbaidpidi siis vette
astun,
tundmata külma.
Lapsepõlv tuleb ette,
kauget sina vaid silman.
Laine tuuseldab vahtu
ümber jalgade.
Ümisen viisi.
Merre aeglaselt lahtub mure...
Seisan veel siiski.
Meri, alati kohad võimsusest
ja su lainete laul
toob mu tagasi elule,
samas ajuti leebud päikesest,
öeldes "ei " maailmavalule..
-----------------------------
ARMASTUSEGA EESTIMAAST
Ma sinust ülivõrdes
rääkida vaid saan,
mu armas Eestimaa!
Su`st väga hoolin-
ja sind hinges pühaks pean,
ning emakeele puhtus,
see toidab rahva uhkust!
Su kevadhõngulised laaned
ja järvekesed suvel
metsade sees peidus.
On sügiskullas erinevad vaated,
on mere rüpes turvaliselt saared
ning kuuseheki peidus
nii kauneid talvepilte leidub,
kus taluaknais tulukene vilgub
ja silma rõõmustab.
Ükskõik, kust Eesti otsast pärit oled,
see vaikseil hetkil ikka meelde tuleb,
su südant soojendab
ja meenutab,
kus on me kodumaa.
Toob põskedele õnnepisara
ning ütleb: ajalugu mäleta!
Neid aegu, mis on olnud, ise tead
ja oma lastelegi
üle andma pead.
Siis kestma jääb see kõik,
mis sõnadeks nii keeruline seada,
ent seda olulisem igavesti teada...
-------------------------------
JÕULULUULETUSED
Astu tasahilju, hinges jõuluhelgus,
läbi kerge lumesaju kumamas kuuvalgus.
Tõsta silmad, naudi tähesära,
saada vana-aasta rahumeeles ära...
-----------------------------
Kulla Jõulutaat, ei taha
kingiks asju ega raha.
Ühte ainult palun vaid:
armastust ja hingi häid.
Vastu pakun oma hellust,
peletamaks argihallust.
--------------------------
Jõuluvana, kui sa metsast läbi sõitsid reega,
kas ka loomadele leidsid natukene aega?
Kas nad ümber kuuse siis sulle tantsu lõid?
Ja kas selle eest su käest kingitusi said?
Kas sa neile lubasid kingituseks lund?
Karudele sellejagu magusamat und?
---------------------------------
Naudi armsatega kaunist jõuluaega,
lumememme ehita ja kuusk too metsast reega.
Jõuluõhtul kuusel küünlad süüta,
aknast laia lumesadu kae ja Jõuluvana oota...
---------------------------------
KEVADE HÕNG
Kevad tuleb lepse reega,
uhub lumed sulaveega
jõgedesse - järvedesse,
rabadesse - ojja - sohu.
Võõpab loodust värvidesse...
Mine metsa, mere äärde :
seal su hinge rõõmu mahub
enam veel, kui iial varem.
Nii ka maailm tundub olemiseks parem
paik.
Linnud laulavad üksteise võidu!
Seegi kontsert pole muidu,
see on ood ärkavale elule,
ilusale ilmale -
armastatu südamele - silmale!
AASTAAJAD
Valitsejaks loodusele
on üks kuninganna
ja ta oma tütardele
nimeks soovis panna:
kevad, suvi sügis, talv
neil kõigil oma tujud-
kes laulab, kellel kortsus kulm,
kel tantsides kõik sujub.
Kes külmetab, kes soojem on,
printsessid erinevad,
kuid tervitada kõiki võib-
need on ju aastaajad!
-------------------------
MÕTTED
Muutuvas maailmas oleme,
liigume, elame, põleme,
armastame ja hülgame,
küngastel-orgudel kulgeme.
Vaatame tähti ja ihkame,
andestame ja vihkame.
Suigume unne ja ärkame,
magame maha ja märkame.
Otsides tõde me leiame
midagi, mis pole tõeline.
Eksime, vigadest õpime,
kukume, taas üles tõuseme.
Üksteisest enam kui hoolime,
nii ainult muresid võidame.
Headust ja halastust tundes me
vaid seda maailma hoiame...
------------------------
ÕIGE HIND...
Kui mu silmis leiad võõrast leina,
ära palun naerma aja mind.
las su vaikimisse kurbust peidan -
mõistvas pilgus peitub kõige hind.
Kui ma vahel põhjusetult naeran,
ära küsi, mis mind rõõmsaks teeb .
küllap mõne valutava haava
trotsiv naer võib terveks teha veel.
Ja kui kiivalt silmi sulle vaatan,
armastusest ära räägi siis,
kaotusvalu las mu hingest kaotab
tundeline kirglik lauluviis.
Siis ma kikivarvul astun sinu juurde,
kätel homse rõõmu kuldne pärg -
andsid mulle usu ulma suurde
jälle lootust kannab mõttekärg!
------------------------------
SOO
Soos kurgede kluugutav kurbus,
mu süda on tükike jääd,
vaev painab ja pakitseb kurgus,
kuid silmis ei pisaraid näe.
Rõõm kaugel kui suvine soojus,
ta poole nii pikk on veel maa.
Mind kustumast hoiab vaid lootus,
et kusagil ootad mind sa.
Päev õhtusse jõuab: hing aimab,
et raske ja uneta öö
ees on ja et tähitu taevas
ei minekut kergemaks tee.
End kokku pean võtma ma siiski,
ma kurgedel hüüan: head teed!
Ning tunnengi juba - ei kriibi
nii valusalt masendus meelt.
Tõepoolest - ka soos paista päike
ju vahetevahelgi võib.
Ta silmi toob helgema läike
ning maailmgi parem siis näib.
-----------------------------
NEEDUS
Taas hullund hiiglane on ärgand
sealpool piiri,
taas ähvardab ja ründab,
tituleerides end
MIR-iks.
Ta oma rahva ajusid blokeerib
ja kõiki ülejäänuid
olenevalt sõltuvusest
valimata vahendeid
ning süüdimatult valetades
šantažeerib.
Kuid ärgakem nüüd kõik:
on aeg see hullus peatada!
Saab olla ainult üks ja kindel võit,
meil pole enam miskit kaotada -
taas kätest kinni hoides
moodustada ühtne inimpiir,
et selle taha komistades
kukuks ninali
see valelik ja ülbe
MIR-vampiir!
--------------------------------------------------------------------------
LOOJANG
Just äsja metsa taha päike loojus,
veel praegu paitab hinge meeldiv soojus.
Sookured huikamas on tiigi taga,
kuid see, kes ärkas vara, juba magab.
Veel voodisse ei tihka ise minna,
on tunne: ah, küll jõuan ükskord sinna!
On kahju maha magada nii kaunist aega,
kui oled teda oodanud kui valget laeva.
Nüüd ongi käes, tal kaasas ikka lootus,
usk, armastus ja uue õnne ootus...
--------------------------------------------------
